Tavapäraste ja elektrijalgrataste vahelise seose tõeliseks mõistmiseks tuleb uurida kõigi jalgrataste ajalugu. Kuigi elektrijalgrattad mõeldi välja juba 1890. aastatel, muutusid akud piisavalt kergeks alles 1990. aastatel, et neid ametlikult jalgratastel praktikas kaasas kanda.

Jalgratas, nagu me seda teame, töötati välja 19. sajandi alguses tänu mitmele leiutajale, kes muutsid täielikult tolleaegset jalgratta kontseptsiooni või tegid olulisi täiustusi olemasolevatesse konstruktsioonidesse. Esimese jalgratta leiutas saksa parun nimega Karl Von Drais 1817. aastal. Jalgratta leiutamine oli oluline, kuid tol ajal oli jalgratta prototüüp peamiselt valmistatud mahukast puidust. Seda saab liigutada ainult mõlema jalaga maapinda löömisega.

1. Mitteametlik jalgratta päritolu

Enne 1817. aastat visandasid paljud leiutajad jalgratta kontseptsiooni. Kuid selleks, et tehnoloogiat saaks tõeliselt jalgrattaks nimetada, peab see olema kahel rattal liikuv inimsõiduk, mis nõuab sõitjalt tasakaalu hoidmist.

2.1817–1819: Jalgratta sünd

Parun Karl von Drais

Esimene jalgratas, mida tänapäeval peetakse parun Carl von Draisile kuuluvaks. Auto leiutati 1817. aastal ja patenteeriti järgmisel aastal. See oli esimene edukalt turustatud kaherattaline, juhitav, inimjõul töötav masin, mis hiljem nimetati ümber velocipedeks (jalgrattaks), tuntud ka kui dändihobune või hobihobune.

Denis Johnson

Dennise leiutise objekti nimi ei jäänud püsima ja „dandüürhobune“ oli sel ajal väga populaarne. Dennise 1818. aasta leiutis oli elegantsem, pigem lookleva kui sirge kujuga nagu Driesi oma.

3. 1850. aastad: Philipp Moritz Fisheri teos „Tretkurbelfahrrad”

Veel üks sakslane on uue leiutise keskmes. Philipp Moritz Fischer kasutas juba väga noorena kooli ja koolist koju sõitmiseks vanu jalgrattaid ning 1853. aastal leiutas ta esimese pedaalidega jalgratta, millele ta pani nimeks Tretkurbelfahrrad, mille kasutaja ei pea end jalgadega maapinnal liigutama.

4. 1860. aastad: Boneshaker ehk Velocipede

Prantsuse leiutajad muutsid jalgrataste disaini 1863. aastal. Ta suurendas pöörleva vända ja esiratta külge kinnitatud pedaalide kasutamist.

Jalgratast on keeruline juhtida, kuid tänu hästi läbimõeldud pedaalide paigutusele ja metallraami disainile kaalu vähendamiseks suudab see saavutada suuremaid kiirusi.

5. 1870. aastad: kõrgete ratastega jalgrattad

Väikeste ratastega jalgrataste innovatsioon on hiiglaslik hüpe. Nendel on sõitja kõrgel maapinnast, ees on suur ja taga väike ratas, mis muudab need kiiremaks, kuid seda konstruktsiooni peetakse ohtlikuks.
6. 1880.–1890. aastad: turvajalgrattad

Turvaratta tulekut peetakse laialdaselt jalgrattaspordi ajaloo kõige pöördelisemaks muutuseks. See muutis arusaama jalgrattasõidust kui ohtlikust hobist, muutes selle igapäevaseks transpordivahendiks, millest saavad rõõmu tunda igas vanuses inimesed.

1885. aastal tootis John Kemp Starley edukalt esimese turvajalgratta nimega Rover. Sellega on lihtsam sõita nii sillutatud kui ka kruusateedel. Väiksemate rataste ja vedrustuse puudumise tõttu pole see aga nii mugav kui kõrge rattaga jalgratas.

7. 1890. aastad: Elektrijalgratta leiutamine

1895. aastal patenteeris Ogden Bolton Jr. esimese akutoitel jalgratta, millel oli alalisvoolu rummumootor ja tagarattas 6-pooluseline harjakommutaator.

8. 1900. aastate algus kuni 1930. aastad: tehnoloogiline innovatsioon

20. sajandi alguses arenesid jalgrattad pidevalt edasi. Prantsusmaa arendas turistidele välja palju jalgrattaretki ja 1930. aastatel hakkasid tekkima Euroopa võidusõiduorganisatsioonid.

9. 1950., 1960., 1970. aastad: Põhja-Ameerika kruiiserid ja võidusõidumootorrattad

Kruiiser- ja võidusõidurattad on Põhja-Ameerikas kõige populaarsemad jalgrattatüübid. Kruiiser-rattad on populaarsed harrastusratturitest jalgratturite seas – fikseeritud hammastega „Dead Fly“ tüüpi rattad on pedaalidega käitatavate pidurite, ainult ühe käigu ja õhkrehvidega, mis on populaarsed oma vastupidavuse, mugavuse ja stabiilsuse poolest.

Samuti muutus võidusõit Põhja-Ameerikas 1950. aastatel väga populaarseks. Seda võidusõiduautot kutsuvad ameeriklased ka sport-rodsteriks ja see on populaarne täiskasvanud jalgratturite seas. Tänu oma kergele kaalule, kitsastele rehvidele, mitmele käigukastile ja suurele ratta läbimõõdule on see kiirem ja parem mäkketõusul ning on alternatiiv heale kruiisersõidukile.

10. BMX-i leiutamine 1970. aastatel

Pikka aega nägid jalgrattad välja ühesugused, kuni BMX leiutati Californias 1970. aastatel. Nende rataste suurus on vahemikus 16–24 tolli ja need on teismeliste seas populaarsed.

11. Mägiratta leiutamine 1970. aastatel

Teine California leiutis oli mägijalgratas, mis ilmus esmakordselt 1970. aastatel, kuid masstootmisse mindi alles 1981. aastal. See leiutati maastikul või ebatasasel teel sõitmiseks. Mägirattasõit saavutas kiiresti edu ja inspireeris teisi ekstreemspordialasid.

12. 1970.–1990. aastad: Euroopa jalgrattaturg

1970. aastatel, kui harrastusrattasõit muutus populaarsemaks, hakkasid turul peamisteks müügimudeliteks saama alla 30 naela kaaluvad kerged jalgrattad ning järk-järgult hakati neid kasutama ka võidusõiduks.

13. 1990. aastatest kuni 2000. aastate alguseni: elektrijalgrataste areng

Erinevalt tavalistest jalgratastest on tõeliste elektrijalgrataste ajalugu vaid 40 aastat pikk. Viimastel aastatel on elektriline abisüsteem populaarsust kogunud tänu langevatele hindadele ja kasvavale kättesaadavusele.